Hipiparadiis.

Viimane ööpäev on osutunud päris põnevaks.
Esiteks eilne õhtu. Pärast blogipostituse lõpetamist, poole üheteist ajal õhtul sättisin ennast magama. Paraku ei arvestanud ma pisikese detailiga, et olen sattunud hipikommuun-võõrastemajja. Paarikümne bungalo, ühisköögi ja baariga kirevasse elukeskusesse, transseksuaalide, perekondade, nõulaiferite, rastafaride, peohullude ja alkohoolikute kirevasse pessa, millel ei olnud mõtteski minuga sama graafikut jagada. Ja et mu majakese seinad koosnesid põhimõtteselt punutud lehtedest, viibisin sama hästi kui teiste seltskonnas. Alguses oli kõik isegi okei, kaugemalt kostis mòõdukal volüümil reggae ja melu, aga umbes täpselt siis, kui olin korralikult magama jäämas, likus pidu minu majast umbes kümne meetri kaugusele, muusika muutus tümakaks ja keerati põhja ning häâled valjenesid lõugamiseks. Õnneks olin liiga väsinud, et väga kaua seda kuulda. Aga enne uinumist otsustasin, et veel üks selline öö muudaks mind ükeks väga kurjaks inimeseks ja et on vaja kolida.
Järgmine äratus oli millagi öösel. Kõik oli vaikne, sellega oli korras, aga ma lõdisesin üleni. Mismõttes?! Ma olen ju Tais?? Aga jah, loomulikult, pòhjas ja mägedes. Keerasin ennast teki sees kookonisse ja püüdsin ellu jääda, aga tõesti, ma olin ju põhimõtteliselt õues. Hommikul ärgates oli õues päike, aga minul teki all endiselt kurjalt külm. Kirjutasin sealtsamast Tanjale, kes teise kohta oli sattunud, kuidas seal on. Ta vastas, et kuratlikult külm, aga tulgu ma sinna ja vaatame, mis teeme.
Tanja asus samuti jõe lähedal ,aga umbes poole kilomeetri kaugusel. See linnake on üldse pigem külalaadne ja turistidega täidetud keskus vaid mõned tänavad ja jõeäärne. Tema hütike maksis minu eelmise öö omaga sama palju, aga omas isiklikku vannituba ja võrkkiike ja oli väga vaikne. Paraku selliseid enam saadaval ei olnud, ainult suuremad majad, aga ma tahtsin kolida ja ahe oli sada bahti.. Ja nii ma oma praegusesse kohta sattusingi. Tanja kõrvalkrundil, isiklik ja täitsa korralik maja, jalgadel. Trepp viib võrkkiige ja mäevaatega verandale ja sees on ruumi kahele sääsevõrkudega voodile ja mul on päris klaasidega aknad ja uks ja kardinad ja täitsa suur pesemisruum. Ja telekas (: Haha! Ma olen alati mõelnud, miks pagana pärast neid vaja on. Katsin ta salliga. Ja mis põhiline, seinad ei ole auklikud, ehk siis on lootust pisut suuremale hulgale soojusele. Hind - kolmsada bahti. See ületab tegelikult mu eelarve,aga otsustasin, et olen selle ära teeninud. Koha, kus on ka niisama okei olla, mitte ainult magada.
Päev ise koosnes aga mittemillestki. Käisime söömas ja turgu otsimas, mida ei leidnudki ja mõtlesime mopeedid võtta,aga ei viitsinud ja mina käisin kaks korda pesulast oma asju kätte saamas,sest need olid ära kadunud (KÕIK minu riided peale nende, mis seljas. Lõpuks sain ika õnneks kätte nad.) ja uitasin niisama ringi. Linna põhiosa näeb välja, nagu nukumaja või teemapark. Kõik on kuidagi nunnu ja pisike ja detailne ja kutsuv. Väga turistilk, aga heas mõttes. Kohvikud ja restoranid ja baarid ja tohutul hulgal noori hipisid ja vanu hipisid ja kohalikke hipisid. Iga nurga peal kohtab motiive kuue- ja seitsmekümendatest, tätoveeringukohti, rastade ja päikseprilliga tüüpe, kes kõik viipavad ja ütlevad hei. Selline tunne, nagu oleks see koht aega kinni jäänud, kuigi tegelikult on siia lihtsalt kogunenud aega kinni jäänud inimesed ja muutnud selle koha endasarnaseks ja tòmbavad oma auraga ligi sama tundega uusi inimesi. Tanja ütles,et tema üks sõber oli tulnud siia viieks päevaks,aga jäänud aastaks ja ma saan tegelikult aru, miks. Kui selline elu on sinu teema, siis on see ideaalne koht. Siin saab suhelda ja hängida ja tänaal käsitöö müügi või baari pidamisega tõenäoliselt ära elada. Lihtsalt olla. Ja õhtud-ööd on jahedad, mis laseb hingata. Aga jääda ma siia küll ei tahaks.. Mulle meeldib tegustemien selleks liiga palju.